Kasulik teada
pidurid-tanapaeval-autol

Auto sissesõitmine. Kas see on vajalik ka tänapäeval?

Lisas 19 märts 2019

Vanasti tuli pärast uue auto ostmist järgida teatud soovitusi, mis puudutasid sõiduki esmast kasutamist. Kas see on nii ka tänapäeval?

Neil päevil sai ostja autoga kaasa tootja käsiraamatu (või edasimüüja poolt koostatud infolehe), milles olid kirjas konkreetse mudeli kasutamisega seotud põhireeglid. Suurem osas käsiraamatust keskendus sellele, kuidas sõiduk esimese tuhande kilomeetri jooksul korralikult “sisse sõita”. Legend uue auto “sissesõitmisest” on endiselt ostjate teadvuses. See on eriti levinud vanema põlvkonna seas, kes mäletavad autosid, mida tänapäeval võiks nimetada uunikumideks või vanasõidukiteks.

Mida see väljend täpsemalt tähendab? Peame meeles pidama, et 30-40 aastat tagasi olid sõidukite valmistamise standardid tänapäevastest väga erinevad. Kaasaegsed tootmisjaamad võivad sageli olla steriilsemad kui mõni haigla. Eelmainitud ajaperioodil olid töötingimused tehastes halvemad ning mootori üksikelementide kvaliteet jättis palju soovida. Igapäevaseks nähtuseks said detailid, mis ei sobinud omavahel just ideaalselt kokku, näiteks kolvid või mootorielemendid. Pidurikettad ja muud olulised komponendid olid tänapäevaste standardite järgi tihti ohtlikud, kuid jäid siiski tolleaegse normi piiresse.

Sõiduki käsiraamatu eesmärgiks oli tehase puudujääkidest tulenevate riskide maandamine. Uue sõiduki kasutajaid hoiatati, et vähemalt esimese paari tuhande kilomeetri jooksul tuleb sõita konservatiivselt, vähendada koormust töötavatele elementidele ja regulaarselt külastada teenindusjaama. Alles pärast kindla vahemaa läbimist oli auto valmis töötama tootja poolt ettenähtud parameetrite raames. Paljudel juhtudel oli erinevus selgelt märgatav – pärast paarikuust sissesõitmist toimis sõiduk tunduvalt paremini kui äsja esindusest lahkunud auto. Teine erinevus peitub mootori ja muude autodetailide valmistamiseks kasutatud materjalides. Tänapäeva seisukohast olid need toorproduktid. Väärib märkimist, et taolist sissetöötamise tehnikat ei kasutatud vaid masstoodangu puhul, vaid ka nende sõidukite ostmisel, mida juba siis ja ka tänapäeval nimetatakse tippklassi autodeks.

Lisaks sellele võime suure kindlusega öelda, et igat üksust testis ainult kasutaja ise, kuna tehastel puudusid üksikasjalikud eeskirjad, mis on tänapäeval kohustuslikud. Kõik autoomanikud teadsid, et tootjate poolt kehtestatud reegleid tuleb järgida, vastasel juhul lõppeb lõbusõit õnnetusega või visiidiga mehaaniku juurde, mis läheb neile kalliks maksma. See oli lihtsalt asjade tavapärane käik.

Kuid milline on olukord tänapäeval? Kas sissesõitmine on ikka veel vajalik? Kas katsejäneseks on autojuht? Kas ka sportauto puhul tuleb ettevaatlikult spidomeetrit jälgida ning kinni pidada teatud piirangutest, lihtsalt sellepärast, et sõiduk on uus? Me elame ajal, mil isegi kõige väiksemad autode valmistamise ning kasutamisega seotud toimingud on reguleeritud Euroopa Liidu seaduste ja tootmisettevõtete eeskirjade abil. Konveierliinilt lahkuvad sõidukid on testitud tuhandel erineval viisil. Enamikul juhtudel suudavad masinad iseseisvalt kindlaks määrata, kas konkreetne element vastab kehtivatele nõuetele. Auto on tootja poolt juba “sisse sõidetud”, nii et ostja saab sellest esimesest päevast alates maksimumi võtta. Tootmisprotsessis kasutatavad materjalid on samuti paremad kui kunagi varem. Alumiinium soojeneb aeglasemalt, masstootmises levinud süsinikkiud aitab laiendada sõidukite kasutusalasid ning tänapäevased õlid töötavad palju paremini kui nende vanad kolleegid. Auto “sisse sõitmisega” tegelevad masinad ja tehase personal, nii et kasutaja ei pea selle pärast muret tundma. Suure arengu on läbi teinud ka mootorid, mis on lisaks kõigele muule hoolikamalt valmistatud, sest vastasel juhul ei läbiks need ranget testimist. Samas tuleb iga tootmisprotsessi käigus ette tõrkeid ning kõik osad ei toimi alati ootuspäraselt. Kahjuks ei või klient kunagi teada, millisel sõidukil esineb teatud puudujääke. Seetõttu leiavad tootjad, et ka kaasaegsed autod peaksid olema individuaalselt “sisse sõidetud”.

Mootori sissetöötamisega seotud ametlikud juhised: Uue mootori sissesõitmiseks tuleb läbida umbes 1500 kilomeetrit. Kõik liikuvad elemendid peavad üksteisega kohanema. Esimeste töötundide jooksul on mootori sisemine hõõrdumine tavapärasest suurem ning see mõjutab ka kütusekulu. Pärast sissetöötamisperioodi võib täheldada algsest veidi madalamat kütusekulu.

2017 aasta turvaliseim auto - Volvo XC60

Enne 1000 kilomeetri läbimist on soovitatav:

– mitte kasutada maksimum kiirendust,

– mitte ületada kahte kolmandikku mootori maksimaalsest pöördemomendist,

– mitte vedada haagist, sest see suurendab koormust.

1000 ja 1500 kilomeetri vahel on soovitatav:

– suurendada kiirust ja pöörlemismomenti järk-järgult.

Juhi sõidustiil esimese 1500 km jooksul mõjutab ka mootori kasutusiga. Uue mootori hoolikas kasutamine pikendab selle eluiga ning vähendab mootoriõli tarbimist.

Ülaltoodud näidete põhjal saab järeldada, et kuigi kaasaegsed sõidukid peaksid teoreetiliselt olema täielikult kasutusvalmis, võib nn “sisse sõitmisel” olla mitmeid eeliseid. Ka masinad teevad vigu ning lõpliku kontrolli eest peab vastutama siiski inimene. Uksed võivad tootmisprotsessi ajal paigast liikuda ning reelingud ei pruugi sobida. Lisaks võib sissetöötamisprotsess pikeneda valede komponentide kasutamise tõttu. Vanad probleemid annavad endast aeg-ajalt märku. Seetõttu meenutab müügiagent kliendile võtmeid ulatades, et esimese paari tuhande kilomeetri jooksul tuleks sõita rahulikult – tänu sellele võib kütusekulu olla väiksem ja osade kulumine aeglasem. Muu hulgas on väga oluline, et esimene tehniline ülevaatus toimuks tootja poolt ettenähtud ajal (olenevalt mudelist, enamasti 20 000-30 000 km vahel). Auto vajab aega juhi sõidustiiliga kohanemiseks. Lisaks tuleb mootoriõli õigel ajal uue vastu välja vahetada. Veidi suurem alginvesteering tasub ennast tulevikus kindlasti kuhjaga ära.

Kuigi auto “sisse sõitmine” ei ole enam nii levinud ja näeb välja varasemast erinev, on see endiselt omal kohal. Tasub meeles pidada, et igal mehhanismil ja konstruktsioonil on oma “lapsepõlv” ning selle algfaasis tuleb erilist tähelepanu pöörata kõigi osade korrektsele toimimisele. Üritage vältida äärmustesse laskumist ja reageerige alati, kui märkate, et midagi on normist väljas. Auto, mida on koheldud lugupidamisega, teenib oma omanikku ustavalt.

Summad kommentaare: 0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.