Auto, nagu iga teine masin, võib erinevatel põhjustel töötamise lõpetada. Siis, kui sõiduk hakkab tõrkuma teel olles, on vaja tellida puksiirauto või paluda abi mõnelt teiselt autojuhilt. Auto pukseerimine korrektsel viisil on siiski palju keerulisem toiming kui arvata võiks. Mida on vaja meeles pidada, et protseduur oleks ohutu ja seaduslik?

Juhul, kui spetsialisti kohale kutsumine ei ole võimalik, tuleb auto teisaldamiseks kasutada puksiirtrossi. Sõiduautode puhul, mille lubatud täismass on kuni 3,5 tonni, piisab mõne meetri pikkusest trossist, mida saab osta peaaegu kõigist bensiinijaamadest ja autovaruosade poodidest. Teine oluline element on pukseeritavale autole kinnitatav ohukolmnurk, mis peab olema asetatud nähtavale kohale.

 

 

Igaks juhuks tuleks käepärast hoida ka käivituskaablid, mida saab kasutada aku laadimiseks hädaolukorras. Siis, kui probleemiks on seiskunud mootor, on auto vedamine trossiga ebaseaduslik ja ennekõike väga ohtlik, sest see muudab võimatuks roolivõimendi, pidurite või tulede kasutamise. Vastupidiselt levinud arvamusele ei kasutata sellistel juhtudel ohutulesid.

„Igasugune pukseerimine on väga vastutusrikas ülesanne, mistõttu on vaja meeles pidada kindlaid reegleid. Esiteks, eelmainitud olukorras tuleb kasutada jäika ühenduslüli. Ainult konksu ja vastavate kinnititega on võimalik vedada näiteks haagist, samas kui jäika ühenduslüli saab kasutada teise sõiduki pukseerimiseks. Trossi kasutamisel on väga oluline, et see oleks alati pingul. Lõtv tross või halvasti kinnitatud ühenduslüli tekitab rappumist, mistõttu veetav auto võib teisest sõidukist eralduda. Lisaks on oht, et kahjustada saab sõiduki kaitseraud. Kindlasti tuleb valida õige sõidurada ning pöörde sooritamisel peavad suunatuld näitama mõlemad sõidukid. Heaks tavaks on mõlema autojuhi vaheline pidev suhtlus, mis võib olla väga kasulik näiteks hädapidurduse korral,” sõnab sõidukite remontimisega tegeleva teenindusjaama juht.

Vastavalt liikluseeskirjadele ei tohi pukseeritava auto kiirus linnapiirkondades olla rohkem kui 30 km/h ja linnast väljas 60 km/h. Juhul, kui nähtavus on halb, peavad põlema pukseeritava sõiduki ääretulelaternad. Keelatud on pukseerida mitte funktsioneeriva rooli- või vedrustussüsteemiga autot. Pidurid on siinkohal huvitav küsimus. Jäiga pukseerimise korral peab veetaval sõidukil olema vähemalt üks komplekt töötavaid pidureid (ühel teljel), painduva ühenduslüli korral peavad funktsioneerima mõlemad. Samuti tuleb hoida sõidukite vahekaugust. Jäiga ühenduslüli korral võib see olla kuni 3 meetrit, painduva ühenduslüli kasutamisel 4-6 meetrit.

Liiklusseaduses on kirjas kõiki pukseerimist reguleerivad määrused. Vastavate eeskirjade eiramine võib lõppeda trahviga. Kiirteel tohib sõidukit pukseerivad vaid kuni esimese mahasõiduteeni või puhkepeatusteks mõeldud alani.

Jääb vaid üks küsimus – kas pukseerida tohib igat autot?

„Kahjuks ei ole iga auto selleks sobiv. Probleemiks on automaatkäigukastiga autode pukseerimine. Mõned tootjad lubavad seda teha, kui vahemaa on lühike ja sõiduki kiirus on minimaalne. Asi on selles, et käigukasti määrimine sõltub survesüsteemist. Pukseerimisel ei funktsioneeri vastav süsteem korrektselt ning õli puudumine võib kahjustada käigukasti laagreid ja planetaarülekannet. Tõenäoliselt saab viga ka õlipump, mis töötab taolises olukorras kuivalt. Seetõttu on automaatkäigukastiga varustatud auto puhul kõige mõistlikum kasutada professionaalset abi. ”

 

 

Loe veel:

• Mis viitab selelle, et peaksid pidureid vahetama?
• Kas kasutatud varuosade ostmine on hea mõte?
• Pukseerimise põhitõed.