Kasulik teada
Aktiivne ja Passiivne turvalisus

Aktiivne ja passiivne ohutus. Kuidas valmistatakse autosid?

Lisas 19 juuni 2018

Turvavööd, ohutusklambrid, turvapadjad, erinevad elektroonikaseadmed, deformeerumispiirkonnad – autod sisaldavad üha rohkem süsteeme, mis tagavad meie turvalisuse. Tänapäeval on enamiku tootjate jaoks esikohal sõidukite ohutus.

Alustuseks

Kõigepealt tuleb märkida, et tänapäevase auto struktuur võimaldab reisijatel ellu jääda isegi väga tõsiste kokkupõrgete korral. See ei kehti mitte ainult suurte limusiinide, vaid ka väikeste linnaklassi autode kohta. Suurepärane uudis kõigi jaoks, kes soovivad uut autot soetada. Taolised edusammud on peamiselt seotud uute materjalide ja tehnoloogiate kasutamisega, kuid see puudutab ka tootjate loovust ning nende võimet rakendada kõige väärtuslikumaid uuendusi.

Pasiivne turvalisus

Suurenenud turvalisuse eest vastutavate elementide esimene rühm on passiivne. Need elemendid aktiveeritakse alles siis, kui toimub kokkupõrge või mõni muu õnnetus. Siinkohal mängib juhtivat rolli kere struktuuri planeerimine, mis võimaldab reisijaid võimalikult tõhusalt kaitsta. Hästi kujundatud kaasaegse auto kere on piisavalt jäik, et pakkuda kaitset kokkupõrke tagajärgede eest.

Konstruktsioon

Esiosa, tagaosa ja külgede konstruktsioon on vetruvam, sest nende osade eesmärk on energia neelamine. Kui kogu auto oleks võimalikult jäik, oleks reisijate elu ja tervis tõsiste õnnetusjuhtumite korral palju suuremas ohus. Reisijateruum on konstrueeritud kasutades kõrge vastupidavusega lehtmetalli viisil, mis levitab potentsiaalse kokkupõrke energia üle suurima võimaliku ala. Kahjustusi tekitavaid jõude peaksid aitama hajutada nii sõiduki põrandaraam, püstised tugisambad kui ka katusepid, sõltumata sellest, millisest suunast energia pärineb.

Esi- ja tagakülg

Kaasaegse auto esi- ja tagakülg on ehitatud täpsete matemaatiliste arvutuste kohaselt, mis põhinevad arvutisimulatsioonidel ja kokkupõrkekatsetel. Põhimõte seisneb selles, et sõiduki deformeerumine peaks toimuma vastavalt ettenähtud stsenaariumile, mis tähendab võimalikult suure energiahulga neelamist. Selline stsenaarium on jagatud faasideks, mille põhjal kujuneb välja deformeerumispiirkond. Esimene neist on jalakäijate kaitsevöönd (puudub tagaosal). Selle konstruktsioon hõlmab endas pehmet kaitserauda ning sobiva kujuga hõlpsasti painduvat esiosa.

Teine Tsoon

Teist tsooni nimetatakse parandusvööndiks ja see on loodud väikeste kokkupõrgete absorbeerimiseks. See toimub spetsiaalse kergesti painduva tala abil, mis asub kaitseraua taga. Sellele aitavad kaasa väikesed profiilid, mida nimetatakse kokkupõrke-boksideks ja mida on võimalik kokku voltida nagu akordionit. Õigesti paigutatud tala kaitseb muu hulgas ka esitulesid. Isegi, kui kaitsetala ei suuda kokkupõrkest tulenevat rõhku täielikult hajutada, aitab selle tugev polükarbonaadist struktuur esilaternaid kaitsta tugevate jõudude eest.

Kolmas Tsoon

Kolmas tsoon, mida nimetatakse kontrollitud deformeerumispiirkonnaks, osaleb kõige tõsisematest õnnetustest tuleneva energia hajutamises. Sinna hulka kuuluvad esirihma kinnituste nõgusad alad, pikitalad, rattakaared, esikaas, paljudel juhtudel ka abiraam, samuti esiosa ja mootor koos lisaseadmetega. Passiivse ohutuse oluliseks osaks on ka turvapadjad. Turvalisus ei sõltu mitte ainult ende arvust – kuigi mida rohkem, seda parem – vaid ka nende paigutusest, kujust, täiteprotsessidest ja juhitavuse täpsusest.

Eesmised turvapadjad täituvad täielikult vaid raskete õnnetusjuhtumite korral. Kui oht on väiksem, täituvad turvapadjad osaliselt, vähendades seeläbi pea kokkupudet padjaga. Tänapäeval on armatuurlauale paigaldatud isegi põlvi kaitsvad turvapadjad, samuti tagumised turvapadjad, mis kokkupõrke tagajärel väljuvad lae keskosast.

Lõpetuseks

Aktiivse ohutuse mõiste hõlmab kõiki neid elemente, mis töötavad sõidu ajal ning toetavad või parandavad pidevalt juhi tegevusi. Kõige levinum elektrooniline turvasüsteem on endiselt ABS, mis takistab rataste blokeerumist pidurdamise ajal. Täiendav EBD funktsioon, ehk pidurdusjõudude elektrooniline jaotussüsteem, valib iga ratta jaoks õige pidurdusjõu. ESP – elektrooniline stabiilsuskontroll (tuntud ka kui VSC, VSA, DSTC, DSC, VDC) – takistab auto külglibisemist kurvides või keerulistes sõidutingimustes (lombid, ebaühtlane teekate jne). BAS süsteem, mis on tuntud ka kui “pidurdusabiline”, aitab maksimeerida rõhku piduripedaalile hädapidurduste ajal.

Summad kommentaare: 0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.