Värvikihi paksuse mõõtja. Kuidas seda kasutada ja kuidas saada teada tulemusi?

Euroopas toodetud auto originaalvärvikihi paksuseks on maksimaalselt kuni 150 μm. Jaapani ja Korea autodel on värvikiht natuke õhem. Värvikihi paksust saab mõõta värvikihi paksuse mõõtja abil. 

Värvikihi paksuse mõõtmine on heaks viisiks kontrollimaks, kas kasutatud auto on osalenud avariides. Tänu järjest vastuvõetavamatele hindadele on värvikihi paksuse mõõtjad üsnagi populaarseiks muutunud. Värvikihi paksuse õigesti mõõtmiseks tuleb selleks valida sobiv seade ja seda tuleb ka õigesti kasutada.

 

Aasiast pärit autodel on värvikiht õhem

Värvikihi paksust mõõdetakse mikromeetrites (üks miljondik meetrit – tähis μm). Kaasaegsete autode kere kaetakse tavaliselt paljude turva- ja lakikihtidega. Tehases kaetakse teras tavaliselt alguses tsingikihiga, seejärel kruntvärvi- ja lõpuks värvikihiga. Vastupidavuse suurendamiseks ja parema välimuse tagamiseks kaetakse värvikiht veel ka läbipaistva lakikihiga.

Tehases pealekantud värvikihi paksus ei ole kõigil autodel ühesugune. Aasias toodetud autodel nagu näiteks Hyundai, Honda ja Nissan, on värvikiht õhem, paksusega 80–100 μm. Euroopa autodel on paksem värvikiht ja värvikihi paksuse mõõtja näitab ligikaudu 120–150 μm ja isegi kuni 170 μm. Eranditeks on Euroopas pärast 2007. aastat toodetud autod, mis on kaetud vesilakkidega ja sel juhul võib värvikiht olla mõnevõrra õhem.

Värvikihi paksus võib olla erinev

Arvatakse, et metalliklakkide puhul on lakikihi paksus alati suurem. Akrüülvärvide korral, näiteks standardse valge või punase värvi korral, on – värvitut kihti arvesse võtmata – tehases pealekantud värvikihi paksuseks ligikaudu 80 –100 μm. Siseelementidel on värvikiht tavaliselt ligi 40 mikroni võrra õhem. Autodel, mis ei ole saanud kannatada liiklusõnnetustes, võib värvikihi paksus erinevatel detailidel erineda, kuid erinevus ei saa olla liiga suur. Loetakse, et erinevus erinevate elementide värvikihi paksuse vahel ei tohiks olla suurem kui 30-40 protsenti värvikihi paksusest. Juhul kui värvikihi paksuste vahelised erinevused erinevatel detailidel on 100 protsenti ja rohkem, on peaaegu kindel, et auto vastavat detaili on värvitud korduvalt. Juhul kui paksus ületab 350-400 mikronit, on täiesti võimalik, et autokere pinda on konkreetses kohas pahteldatud. Tuleb ka meeles pidada, et autotootjad jätavad endale õiguse auto ka tehases korduvalt üle värvida, näiteks juhul kui kvaliteedikontrolli käigus avastatakse mõni defekt.

Värvikihi paksuse mõõtmine – samm-sammult

Kõigepealt tuleb autokere puhastada

Värvikihi paksust tuleb mõõta puhtal autol, sest paks mustusekord võib anda valesid tulemusi. Kõige parem on alustada värvikihi paksuse mõõtmist auto katusest, sest see on auto osa, mis on tavaliselt kõige vähem kahjustatud. Katuselt saadud mõõtmistulemused on tavaliselt kõige paremaks lähtepunktiks edasiste mõõtmiste teostamisel. Katusel tuleb värvikihi paksust mõõta mitmes kohas, nii katuse keskosas kui ka servades. Mõõtmistulemused on väga olulised, sest katus saab tavaliselt kannatada vaid tõsiste avariide korral.

Mõõtmist tuleb teostada autokere kõigis osades. Kui ukse ühel küljel on mõõtmistulemused positiivsed, tuleb mõõta ka ukse teisel küljel, sest värvimistöö käigus võis meister seal vähendada erinevust vahetult kõrval asuvate, autokere värvitud osadega. Ja seda juhtub küllalt sagedasti, sest näiteks juhul kui viga on saanud tagauks, värvitakse see üle täielikult, kuid tagatiiba värvitakse vaid osaliselt.

Kuidas vältida auto värvkatte paksuse kontrollimisel tekkida võivaid vigu

Värvikihi paksust tasub mõõta ka uksetaladel ja lävedel, mida avariijärgselt on palju raskem vahetada kui näiteks uksi või mootorikapotti. Mõõta tuleb nii sise- kui ka väliskülgedel. Katuse ja talade kahjustused tunnistavad, et auto on avariis tõsiselt kannatada saanud. Ukselävesid remonditakse tihti aga ka rooste tõttu ning seega võib ka see asjaolu anda potentsiaalsele ostjale ainet järelemõtlemiseks.

Selleks, et mõõtmistulemused oleksid usutavad, tuleb mõõtmist teostada mõõtjaga, millel on vastav sensor ja värvipinnaga kokkupuutuv otsik. Kõige parem kui mõõtja sensor on ühendatud kaabliga. Mõõtmist teostades tuleb ekraani hoida ühes käes ja sensorit teises, sest nii väldime vibratsiooni. Veelgi paremad on sfäärilise pinnaga sensorid, mida on võimalik täpselt vastu ovaalse vormiga detaile suruda. Seda ei ole lamedapinnalise sensoriga just mitte alati võimalik teha ja tulemused võivad osutuda ebatäpseteks.

Värvikihi paksuse mõõtjad – terasele, alumiiniumile ja plastmassile

Professionaalseks kasutamiseks mõeldud, teraspindade jaoks ettenähtud värvikihi paksuse mõõtja saab osta 60-70 euro eest. Tähtis on, et sellel oleks kaabliga sensor ja kuulikujuline sensoriotsik, mis lihtsustab mõõtmist ovaalsetel ja kumeratel autokere elementidel. Sellistel juhtudel võib traditsiooniline, lamedapinnaline sensor osutuda ebatäpseks.

Alumiiniumpindade korral kasutatakse teistsugust värvikihi paksuse mõõtjat, sest tavalist, teraspindade jaoks ettenähtud mõõtjat, alumiiniumpindade puhul alati kasutada ei saa. Selline mõõtja maksab ligikaudu 100-120 eurot.

Plastmasspindade jaoks ettenähtud mõõtjad on kõige kallimad ja neid kasutatakse üsna harva. Nende hind kõigub kuskil 600 euro kandis.

Värvikihi paksuse mõõtmist tuleb alati alustada mõõtja kalibreerimisega

Sõltumata sellest, millise värvikihi paksuse mõõtja olete valinud, tuleb mõõtjaga õigete tulemuste saamiseks mõõtja enne mõõtmistöö alustamist kalibreerida. Komplektis on kaasas spetsiaalsed teras- ja alumiiniumplaadid. Mõõtja sensor tuleb vastu plaati suruda ja vajutada vastavatele nuppudele, vastavalt kaasasolevas juhendis kirjeldatule.