Auto kaitsmed. Auto elektrisüsteemide väikesed valvurid.

Kaitsmed on ühed väikseimad elemendid auto elektripaigaldises. Nende väikeste elementide olulist rolli, milleks on kogu süsteemi kaitsmine, hindame me vaid siis, kui need töötavad korrektselt.

Samas ei pruugi paljud autojuhid nende olemasolust isegi teadlikud olla. Tavaliselt pole tänapäevaste autode puhul vaja kaitsmete paigaldamise peale mõelda. Kuigi autotööstuse tehnoloogiline areng on kiire ja elektroonika muutub üha keerulisemaks, on konkreetse elemendi tööpõhimõtte lihtsus ja tõhusus lihtsalt geniaalne. Autodes kasutatavad kaitsmed pole tegelikult muutunud juba päris mitmeid aastaid.

 

 

Kuidas need töötavad?

Kaitsmete tööpõhimõte on üllatavalt lihtne. See element kaitseb konkreetset vooluahelat ning on tavaliselt valmistatud hõbetatud vaskkaablist, mis võib olla nii lapiku kui ümmarguse kujuga. Kaitsmed katkestavad vooluringe siis, kui elektrisüsteemi nominaalne pinge on ületatud.
Moodsad sõiduautod kasutavad eri tüüpi kaitsmeid, mille läbipõlemiseks vajalik pinge tasemed varieeruvad. Tänapäevased autod peavad tingimata sisaldama mitmeid kaitsmeid, sest erinevad ahelad teenivad eri eesmärke, ning konkreetse vooluahela potentsiaalsed rikked ei tohiks otseselt mõjuta teisi ahelaid, eriti neid, mis vastutavad ohutuse eest.

Väike, keskmine, suur…
Hetkel on saadaval peamiselt kolme eri tüüpi kaitsmeid: standardne, mini ja maksi. Esimest ja teist kasutatakse väiksemate (vähem koormatud) vooluahelate kaitsmiseks ning need paiknevad enamasti auto kaitsmekarbis. Maksi tüüpi kaitsmed on olemas selleks, et kaitsta peamisi kõrge koormusega ahelaid ning need asuvad mootoriruumis, sageli kusagil aku läheduses.
Kuubikukujulisi “naissoost” ja “meessoost” kaitsmeid kasutatakse üsna harva, samuti nagu märkimisväärse suurusega lapikkaitsmeid.
Kunagi olid populaarsed ka klaasist (toru) kaitsmed ning silindrilised plastikust kaitsmed. Esimest neist kasutatakse ka tänapäeval, näiteks sigaretisüütaja vooluahela puhul. Klaasist ja plastikust kaitsmeid võib leida vanemate autode elektripaigaldistest.

Värv on oluline

Kõigi kaitsmete olulisim parameeter on maksimaalne pinge, mis on vajalik nende läbipõlemiseks.
Selleks, et kiiresti tuvastada konkreetse kaitsme maksimaalne pingetaluvus, on need erivärvilised.

Mini ja standard kaitsmed:
– hall – 2A
– violetne – 3A
– beež või helepruun – 5 A
– tumeroheline – 7.5A
– punane – 10A
– sinine – 15A
– kollane – 20A
– valge või läbipaistev – 25A
– roheline – 30A
– oranž – 40A

Maksi kaitsmed:
– roheline 30A
– oranž 40A

– punane – 50A
– sinine – 60A
– pruun – 70A
– valge või läbipaistev – 80A
– violetne – 100A.

Enamik hetkel valmistatavatest kaitsmetest, vaatamata värvilisele kodeeringule, on läbipaistvate korpustega. See muudab läbipõlemise tuvastamise ja vigaste ahelate diagnoosimise palju kiiremaks.

Kust kaitsmekarpi otsida?

Enamusel juhtudest on kaitsmekarbid paigaldatud järgmistesse kohtadesse: mootorikatte alla juhipoolsele küljele või juhipoolse armatuurlaua all (harvem reisijapoolse armatuurlaua alla).
Mootoriruumis asuvad karbid on suhteliselt kergesti tuvastatavad nende ristkülikukujulise kuju tõttu. Auto interjööris asuvaid karpe on palju raskem leida. Näiteks VW-i autodes paigaldati need armatuurlaua vasakule poolele plastikust katte alla, mis sobitus ideaalselt ülejäänud armatuurlauaga. Inimene, kes siseneb autosse esmakordselt ja ilma käsiraamatuta, võib kaitsmete leidmisele kulutada kuni paarkümmend minutit. Seepärast on tähtis eelnevalt teada saada, kus asub kaitsmekarp konkreetses sõidukis. Peaksite meeles pidama ka seda, et neid karpe katavad sageli sulguritega kaaned. Seetõttu võib nende avamine nõuda mõningast pingutust ja vahel ka tööriistu. Sellisel juhul on tavaliselt abi kruvikeerajast või isegi taskunoast.
Veel hiljuti asetasid tootjad karbi kaanele skeeme, mis näitasid, milline elektriahel konkreetse kaitsmega ühendatud on. Hetkel ei ole see enam väga populaarne. Seega peame taaskord lootma sõiduki käsiraamatule. Samuti võite teha koopia käsiraamatu lehekülgedest, mis kirjeldavad eri ahelaid ja hoida neid kindalaekas – igaks juhuks.

Kaitse põles läbi ja…
Enamasti põlevad kaitsmed läbi siis, kui me ei pööra oma tegevustele piisavalt tähelepanu või oleme olnud hooletud (näiteks lisaseadmete ühendamisel, raadio paigaldamisel või lambipirnide vahetamisel). Teatud juhtudel võib see aset leida seetõttu, et seadmete eri elemendid – näiteks klaasipuhastid, soojendusega tagaklaas, ventilatsioon – ei tööta korrektselt.
Kuna kaitsmete arv kasvab pidevalt, on autotootjad hakanud kaitsmekarpidesse paigutama plastikust pintsette. Need muudavad läbipõlenud kaitsmete eemaldamise lihtsamaks, kiiremaks ja mis kõige tähtsam, ohutumaks.
Pärast läbipõlenud elemendi kindlaks määramist, tuleb see asendada sama struktuuri ja pingetaluvusega kaitsmega. Juhul, kui kaitse on läbi läinud ajutise lühise tõttu, peaks uue kaitsme paigaldamine probleemi lahendama. Kui sama juhtub uue kaitsmega, on see selge märk, et rike ei ole kõrvaldatud ja me peaksime tegelema selle põhjuste otsimisega.
Mitte mingil juhul ei tohiks kasutada kõrgema pingetaluvusega kaitsmeid kui auto tootja poolt soovitatud. See võib probleemi mõneks ajaks lahendada, kuid tagajärjed võivad olla väga kulukad ning seadmete kahjustumise või tulekahju oht on ülimalt kõrge.
Samuti ei tohiks läbipõlenud kaitsmeid iseseisvalt parandada, kasutades selleks õhukest vasest juhet – see on äärmiselt vastutustundetu käitumine.
Hädaolukorras, näiteks teel olles, võime kasutada ajutist lahendust ja eemaldada kaitsme teisest vooluahelast, millel puudub otsene mõju sõiduohutusele (näiteks raadio või sigaretisüütaja). Peame siiski veenduma, et selle pinge on identne algse kaitsmega või äärmisel juhul veidi madalam. Samuti peame meeles pidama, et see on vaid ajutine lahendus ning paigaldama uue kaitsme nii kiiresti kui võimalik. Parim viis ootamatuste vältimiseks on hoida autos varukaitsmete komplekti. See ei võta palju ruumi ning võib osutuda väga kasulikuks.

 

Loe veel:

• Auto värv ja kajustuste oht